Ma metsa aluses lään üht teerada
ja imelised mõtted meeles mul.
Kuis võisin lapsena ma unistada
siin üksi olles õhtul, hommikul.
Siin noor mets nüüd, kus läksin puusse pikka,
et ladvast kaeda üle oru, mäe,
meel mõtles kergelt üle metsa ikka
ja kaugemale, kuhu silm es näe.
Ma põlvitan kesk tihnikut, teen rada
ja palukvarsi murran sambla seest.
Eks kasva kasvu aastal arvamata
kui igatsusi minu südamest.
Viin kodu teid, oh kallid – mõned ajad!
Kui jõudvad maa pääl aastamiljonid —
on teised kasvud, laulud, ilmarajad.
Kes tunneb meie aegseid saatusid?
Ma metsa aluses lään üht teerada
ja haljad palukvarred armsad mul.
Kas võidaks tulevikus imestada,
mis väärtus minevikus elatul!
Sul kinni väravad, säält läksin mööda.
Ei vilkund tuld. Üks ootus – surra veel.
Hall taevas nuttis. Kurt kesköö sai ligi.
Üks ideal kui kadus minu teel.
Ja pimedus sääl haigutas kui kuristik.
Öö ümber leinaloor kui ligines ju igavik.
Ma jätsin Sulle oma igatsuse,
mu sõber. Mure – ilmas üksinda.
See sünnib tuhandete südametes
ja kaebab uue elumõttega.
Kuid hirmus hing – kui kuratlikku hirvitust. —
Ma üksi imestasin suve ööd ja iludust!
Nurm õitses, lõhnas. Rääk suiviljas hüüdis.
Koit Ämarikul' kumas kauguses…
Ei mingit soovi. Hinge rahu püüdis.
Nii ilmas mitmed läävad rännates…
Kaks punast tuld m’ust vuhisesid mööda siis. —
Läks suitsev rong kesk udust ööd. —
Tee kodu viis..
