ESIMENE PEATÜKK.
VÄIKESE JENS NIELSENI PÄEV
Sügisel ja talvel oli ikka veel pime, kui väike Jens Nielsen hommikuti ärkas. Enamasti tundis ta põske või kaela kipitavat, ja kui ta sealt käekesega üle äigas, jäi talle märga näppude alla ning ninna tungis vaenulikku haisu. Ta hüüdis siis ema, aga ema ei olnud. Ainult harukordadel – Jens kuulis sääraseid kordi kutsutavat pühapäeviks – hõikas ema teisest voodist vastu: „Jaa, Jens, jaa!” Jäi aga vastus tulemata nagu kunagi, siis hüüdis Jens veel mõne korra, lõpuks kindlas lootusetuses, ja andis nüüd vaba voli suurele haledusele, mis kiindus ta väikese südame ümber. Ta puges sängist välja ja kobas läbi pimediku kambrikese eelmise ukse taha. Sinna kükitas ta maha ja hakkas nutma. Ta nuttis aeglaselt ja asjalikult, ilma suurema kisata, samas pikalises rütmis, nagu muljuv valu ta hingekesest üle lainetas. Jens nuttis kui laps, kes teab, et teda ometi ei kuulata ja et pisarad seepärast midagi ei aita. Ukse all kükitas ta nii kaua, kui aken valgemaks lõi. Siis ronis akna ees seisvale lauale, kiskus eesriide üles ja kükitas ning nuttis siin edasi. Roosatriibulise rootsi riidest särgikese sisse kiskus ta oma kõhnad koivakesed könni, toetas lõua põlveotstele ja laskis pisaraid joosta, hambaid lõgiseda. Mida kauemini ta külma klaasi taga istus, seda sinisemaks lõid ta huuled, seda räpakamalt raputasid värinad ta keha ja seda vagusamaks rauges ta nutt. Tasasele ulgumisele järgnes nuuksumine, nuuksumisele kramplik luksumine.
Aga mitte üksi külm ei tõkestanud väikese Jens Nielseni nuttu, vaid ka valgus. Ta silm hakkas selitama välist maailma ja see viis ta mõtted igatsuse haledusest teisale. Palju seda maailma küll ei olnud, mis pimediku põlle alt nähtavale tuli, aga Jens Nielseni nõuded olid kasinad. Kohe akna all, meetrit kolm-neli eemal, seisis maja peldik, pisikesteks latriteks jaotatud pikergune puuhooneke, mille pikka ukserida varjas pruuniks vaabatud plank. Peldiku katusel istus ikka mõni kass või keksis mõni varblane ja üle kitsa prügitatud õue klõbises ikka üks või teine paar suuri puukingi peldiku poole, kord Jenseni-isa, kord Larseni-ema, teised korrad muude majaliste jalas. Uulitsapoolse maja köögi- ja tagatrepiaknad aga – viis rida ülestikku –, need seisid Jensikesel peaaegu kõik silma ees, kui ta natuke kaela tahtis sirutada, ja nende tumedate ruutude taga liikus rohkem päid, kui väikese üksiklase huvitamiseks vajagi oleks olnud. Siin ja seal kisti need tolmunud aknad lahti, vaibad, voodikotid, põrandariided tulid nähtavale, kepid hakkasid nende peal tantsima, ja siis läks ilm sealt kohalt nii halliks, et Jens pilgu jälle kuhugi nähtavamate olendite poole pööras. Tahmase näoga jäme poiss – Niels ta nimi – laaberdas, raualatt õlal, vilistades üle õue, sest mitte kaugel Jensi korterist, sama hoovipealse maja alumisel korral, oli Olseni sepapada; kuidas vasarate hoopide all alasi kiljatas ja kuidas ääsilõke lõõtsa puhkel vuhises, seda võis Jens üsna selgesti kuulda. Ja seepeale prahvatas vastasmajas kingsepp Anderseni räpane tagauks lahti, õpipoiss Lars lendas kahe saapapaariga välja, ning see, kelle põlveots ta lendama oli pannud – meister Andersen –, saatis talle lävelt veel mõned taani sarvilised järele. Ning lõpuks ilmus majaperemees Jörgensen, luud ja labidas käes, sinine tisleripõll ees, ja hakkas hoovi eilsest rämpsust kasima.
Seda kõike ja mõnda muudki nägi väike Jens oma aknast, kui see polnud liiga higine või härmas, või kui Kopenhaageni jääkülm udu, Öresundi tossav hingeaur, maharõhutud korstnasuitsuga segi, hoovikest väga liiga ei ummistanud. Mida aga Jens oma aknast kunagi ei näinud, see oli taevas. Sellest ei ulatunud siia alumise majakorra akendesse, Jensi kaelasirutamisest hoolimata, mitte kitsast siilugi. Nägematuks jäi muidugi ka päike, mis mujal nii ühetasaselt õigete ja ülekohtuste peale paistvat. Temast ei olnud Jörgenseni majade vaheõues naljalt muud märgata kui enam või vähem valvakat kuma, mis alumiste akende ees pealegi ämblikuvõrgu-karvaliseks videvikuks tumenes.
Kui pisuke Jens Nielsen nõndaviisi särgiväel söögilaual kükitas, kriim näoke tapetud pisaraist, kaelake verine lõhkilitsutud lutikaist, rind täpiline öösiste vaenlaste salahammustustest, siis ei vahtinud ta mitte ainult välja, vaid kuulatas ka üles. Tulevad ju kõik head annid ülevalt, ka Jens Nielseni kohv tuli sealt. Kohv ja muu tarvilik abi. Iga kõbin väljas trepil tõstis ta kõrvad kikki. Aga paljugi pettust klobises puu- ja nahkkingades vanast nagisevast trepist alla, enne kui Jensi jänesekõrvakesed tõtt kuulsid ja ta hingest troostihoog läbi sööstis: Nüüd! Seda klobinat, mis temale kohvi tõi, polnud terasemal kuulatamisel raske ära tunda, sest kolmeni oskas Jens Nielsen juba varakult lugeda. Peterseni vanaema astus aga ikka kolm kompsu, kuna teised trepist alla tulijad astusid kaks. Ning kui tal vanaisa kannul oli – ja kunas poleks tal teda kannul olnud! –, siis sai kolmest kompsust veel kord kolm. Ikka: komps – komps – komps! ja tagantjärele kah: komps – komps – komps! Kestis muidugi kaunis kaua, enne kui need kahekordsed kolmik-kompsud trepist alla Jensi ukse taha jõudsid, sest Peterseni-vanade kuuest jalast olid ainult kaks tugevad ja väledad – need, mis olid puust. Teist nelja vedasid nad aga nii järele ja tõstsid neid astmelt astmele, nagu oleksid nad klaasist. Puust jalg, mida kumbki käes hoidis, erines teistest muuseas seeläbi, et ta tegi hoopis heledama kompsu: umbes nõnda nagu väikesed vasarad suurte seas Olseni sepapajas.
